Kirsimaitseline Beetle
Kange tahtmine oleks seda blogipostitust alustada tänaseks juba legendaarseks saanud sõnadega „Jouki jou“, aga plagiaadi vältimise ja originaalsuse huvides me seda ei tee. Seega, Tere tulemast kallis auto- ja motohuviline. Oled sattunud autokultuur.ee ametlikku blogisse, mis kannab nimetust Saturday Drivers. Saturday Drivers blogi saab olema koduks erinevatele kirjatükkidele, mis toovad Sinuni sisukad ülevaated silmapaistvamatest projektidest, üritustest ja muust huvitavast, mis parasjagu hobiautonduses kirgi kütab.
Nüüd, kus esimene jää murtud ja tutvus tehtud, jõuamegi blogi avapostituse peasüüdlasteni, kelleks on Siim Hovintalo ja tema algselt 1972. aastal tootmisliinilt maha veerenud ning tänaseks kirsipunaseks saanud Volkswagen Beetle 1300 aka „Cherry“, mida veab edasi õhkjahutusega tummise 32 kW-se jõudlusega 1.3 liitrine mootor. Järgnevalt toomegi teieni õdusas õhkkonnas mahapeetud intervjuu Siimuga.
Mis pani Sind valima just Beetle’t?
Kui nüüd päris aus olla siis üsna tihti küsitud küsimus, sest olgem ausad – selliseid vanu ja ümaraid klassikuid naljalt tänapäeva nooremas autoskeenes ei käsitleta. Vanade volkarite vastu tekkis huvi juba koolipõlves. Klassivend Steni peres oli mitu põrnikat ja bussi ning ta isa Lõuna-Eestis tuntud põrnikamees ja nende taastaja, ehitaja. Vene raud ja uunikumid ei olnud mind kunagi köitnud, kuid saksa päritolu põrnikad ja bussid tekitasid juba rohkem elevust. Kuna juba noorena ei pakkunud mulle huvi originaali taga ajamine, siis lugesin ka tollal erinevaid blogisid beetle custom lahendustest ja kuidas neid ägedaks ehitada. Teisalt kasvatas huvi ühte beetlit omada asjaolu, et sellele autole toodetakse tänaseni kõiksugu varuosi ja keredetaile, mida saab väga hõlpsalt kataloogist või erinevatest veebipoodidest tellida. Ja viimaks asjaolu, et see auto käib laiali ja täiesti pulkadeks lahti kergelt, nagu üks legoauto.
Kas tegemist on Sinu esimese autoga ning oli kohe algusest peale mõeldud taastamiseks või see kasvas ajapikku nii suureks projektiks?
Beetle puhul päris esimese enda sõiduautoga tegemist siiski ei ole. Küll aga esimene hobi ja projektiauto on see küll. Kui ülikooli algusaastatel ühel kevadel see isend ühest Tartu garaazist ära sai toodud, siis esialgu suuri projektiplaane polnud. Mõte oli ta sõitvaks ja ülevaatusega liikuriks nokitseda. Kuid nagu ikka, olid saatusel omad plaanid. Sain tolle aasta Eesti põrnikaklubi hooaja avamisel ära käidud, ehk ca 100 km sõidetud ja siis vajusin juhi istmega sõna otseses mõttes läbi põranda. Ja sealt see täiemahuline taastamise protsess algas. Teadsin kohe, et võtan ette korralikult ja täielikult ning ehitan ta õhu ja veidi erilisema custom värvilahenduse peale.
Kere sai võetud viimse jupini haljaks? Kaua see protsess aega võttis, keevitusest kuni värvitud tulemuseni?
Kuna põrnikas on täielikult bolt-on lahendusega, siis sai see viimse pulgani juppideks võetud. Täpsemalt eraldub kuppel põhja küljest ning tiivad, uksed, luugid, klaasid käivad kõik samuti kerge vaevaga laiali. Esimese hooga saigi täielikult uus põhi keevitatud, originaalvaruosa plekkidest. Samuti kerekupli nii esi- kui tagaosa erinevaid läbi roostetanud detaile vahetatud ja keevitatud. Ühe hooga sai enamus vajalikke kere keevitusi tehtud, mille järel käis kogu krempel liivapritsis ning sai happekrundi alla. Sealt edasi jäi ta vist aasta-pooleteiseks seisma, motivatsiooni ja finantsilisi vahendeid ootama. Ühel hetkel kolisin ise Tallinna ja rentisin sooja garaaži Nõmmel, kuhu Beetle maalt ära linna tõin. Kuna käed mul tagumikust välja ei kasva, siis tahtsin kõik kere eeltööd (pahteldus, lihv ja krunt) ise teha ja soojas ruumis sai seda terve talve jooksul kenasti teha. Soov oli talle custom ja vähe erilisem värvitoon saada, kuid nagu esimesest päevast peale unistus oli siis selline Cherry/Candy Red toonis. Siit läks aga olukord keeruliseks, sest värvitööd ise teha ei soovinud ja polnud kohtagi, kus seda ette võtta. Ükski värvimeister aga kellegi võõra eeltöödega autot üldiselt endale värvida ei võta. Sai erinevate tegijatega juttu räägitud ja tutvuste kaudu uuritud, kuniks üks 15 aastase kogemusega tegija asja ette julges võtta. Jaaa no ma ei pidanud pettuma – tulemus sai enda eeltöö taustal ikkagi väga eepiline. Kokkuvõttes läks algusest keevitusest kuni värvitud tulemuseni ca 4 aastat.
Samaaeg kogusid varuosi ning kaua võttis aega komplekteerimine? Mida oli kõige raskem leida selle auto ehitamise puhul?
Varuosi ja erinevaid juppe sai otsitud ja tellitud erinevatest riikidest ja kohtadest jooksvalt, jupp jupi haaval. Suure osa detaile tellisin ühe korraga ette ära, et komplekteerimine veidi sujuvamalt läheks. Sellele vaatamata sai kordustellimusi erinevatele osadele korduvalt tehtud, sest kõik põrnikat omanud ja remontinud inimesed teavad, et paljud jupid ja osad on ära ütlemiseni sarnased, aga siinsamas täitsa erinevad. Konkreetne töö käigus õppimine oli kogu aeg, mis tegigi selle ehituse põnevaks. Tegelikult ei ole ta tänaseni täielikult komplekteeritud ja siit-sealt on vaja asju ümber teha ja vingemaks modifitseerida. Kui aga küsid, et kui kaua komplekteerimine aega võttis siis ca 3 kuuga nädalavahetustel ja tööpäeva õhtuti sai ta kokku ja sõitvaks nokitsetud. Kui küsid, et mida oli kõige raskem leida ehitamise puhul, siis on isegi raske vastata – vahepeal ei leidnud motivatsiooni ülesse. Kõike on saada – alustades suurtest kereplekkidest, lõpetades kõige pisemate originaal seibide ja poltidega. Võib-olla veidi keeruliseks osutus konkreetsete, enda soovi järgi custom varuosade leidmise ja tellimisega. Midagi sai USA’st tellitud, midagi tuli Türgist, midagi Hollandist.
Nimekiri asjadest, mis on saanud custom lahenduse?
Et mitte päris valearusaama tekitada, siis räägin siinkohal erilahendustest, mis ei ole originaalis selliselt mõeldud olema. Kõik ehituse käigus oma käe järgi tehtu ei tulegi kohe puusalt meelde, aga järgnevalt nähtavad ja käegakatsutavad osised:
- Custom värvilahendus, mis viludas on üht tooni ja päikse käes läheb hoopis teistmoodi elama
- Õhkpatjade süsteem taga ja õhkamordid ees, ehk auto käib kohapeal täiesti põhja peale istuma
- Originaalis pole sel autol raadiot, aga sellel isendil sai muusikasüsteem sisse meisterdatud ja kena kroomvärvis retroraadio muretsetud
- Originaal rool asendatud paar aastat vanema mudeli omaga, palju kenam
- Hollandist tellitud peatugedega ja klapitavad esiistmed
- Ees tuledel kulmud, tagatuled smoked klaasidega
- “Kapsariiv” tagaklaasil
- Custom käigukang ja aknalingid
- Erilisemad Porsche Cookie Cutter stiilis 17 tollised valuveljed
- Täiesti erilahendusena 3D prinditud pöörlevad veljekapslid
Kust sa oled kõige rohkem inspiratsiooni saanud? Kas välismaised projektid, sõprade ringkond või rohkem oma nägemus?
Kui aus olla, siis kõigi küsimusest mainitu sümbioos. Beetle’te kultuur on hästi värvikirev ja lai USA’s, Saksamaal ning Belgias. Olen googeldanud erinevaid blogisid ja Facebooki gruppe. Samuti ehituse aja jooksul palju YouTube sirvinud ja ideid ammutanud. Bagged ja stance kultuuriga nakatas hea tuttav, kunagise StancESTi vedaja Kaspar Orasmäe.
Kui tihti Sa selle autoga sõidad? Mis on olnud kõige pikem sõit ning kuidas kirjeldad Beetliga sõidu emotsioone?
Eeeh… kui see nüüd enam-vähem valmis sai, siis eelmisel aastal sai päris rohkelt ringi sõidetud, enamasti Tallinna ümbruses. Eelmisest aastast ka siiani pikim sõit Tallinn-Tartu-Tallinn. Sel aastal ainult põhilisemad Tallinnas toimunud autonäitused, üritused ja mõned neljapäevaõhtused kruiisimised. Kui aus olla, siis hästi ei tahagi teda iga nädal välja ajada, veidi nagu kullatükk, mis pole koguaeg kõigile vaatamiseks. Samas jällegi tänavatel ja liikluses ei jäta see ühtegi hingelist tähelepanuta! Sellest tulenevad ka meeliülendavad emotsioonid ja kisub ka endal kriipsu kõrvuni. Muidugi jah… sõidumugavusest siinkohal rääkima ei hakka.
Mis on edasised plaanid? Kas mõni suurem välismaa stance üritus ka mōtteis olnud ning kus seda autot järgmisena näha võib?
Talvel on nüüd plaan erinevad poolikud osad lõpuni teha. Kapotialune soliidseks, juhtmestik üle käia ja mootoriruumi kohendada. Ühed vanema Porsche istmed tahan ka leida, sest olemasolevad on nii kuradi ebamugavad. Seega kui sa seda loed ja tead kedagi, kellel kuskil ühed vanema Porsche istmed seismas siis hit-me-up! Sellel suvel tekkis idee, et võib-olla järgmisel aastal legendaarsele Ultrace üritusele näitama sõita. Lisaks on pikalt kalendris olnud Belgias Chimay ringrajal toimuv Euroopa põrnikate festival. Uue aasta alguses saab plaanid paika, siis näis. Kindlasti näeb teda kodumaa kohalikel autoäritustel ja võib-olla kiikame ka Lätimaale.
Kas mõni suurem projekt tuleb kunagi veel? Mis on Su unistuste auto?
Kindlasti tuleb ja näpud juba sügelevad. Momendil kuulan maad, et vajalikud otsad kokku tuua ja meelepärane kere ning mootor garaazi muretseda. Vot aga unistuste autot, kui sellist ühte konkreetset, pole mul vist kunagi olnud. Noorena Turbo nätsu seest ja autokaartidelt on mälestustesse jäänud Dodge Viper. Täna see pigem unistus ei ole. Vahel olen isegi kadestanud neid vendi, kellel eluaeg mingi konkreetse mudeli ja margi plakat seinal või taustapildiks olnud. Mul seda pole. Siiski on noorusajast peale meeldinud just custom ja võimsalt turbotatud pillid.
Millise auto kohta Sa sooviks lugeda mõnda järgmist blogi posti?
Lowtown Workshopi pundis on üks mega värvilahendusega Porsche 911. Selle ajaloost ja tegemistest oleks põnev lugeda.
Lõpetuseks, kas ja miks peaks tänapäeva noor tegelema hobiautondusega?
Kindlasti võiks! Tänapäeva ühiskonnas, kus virtuaalne ruum haarab meid üha rohkem endasse, on nii oluline tegeleda millegi füüsilisega ja ekraani tagant väljas. Hobiautonduse ümber on nii palju enamat, kui ainult mõne auto mootor ja veljed – väärt avastamist igaühele!
Sellega ongi meie esimene postitus ja auto ülevaade lõpuni jõudnud. Kui Sinul, hea lugeja, on ideid ja mõtteid, millest kindlasti veel lugeda sooviksid, siis anna nendest märku. Samuti oleme avatud konstruktiivsele kriitikale ja ettepanekutele blogi osas üldiselt. Seniks aga peatse lugemiseni!
TOIMETUS — @saturday_drivers
FOTOGRAAF — Ramon Jakobs @outraw.automotive
AUTO OMANIK — Siim Hovintalo @porgandipille
