Nissan S15 – 1:24 Rohkem kui mudelauto
Seekordse loo peategelane on ilmselt paljudele auto- ja stance skeene osalistele tuttav juba Lowliferi aegadest ühe punase ülimadala Corrado järgi. Küll aga ei pruugi tema praegune tegevusvaldkond nii tuttav olla. Räägime Ruwe Saarega ja uurime lähemalt, kuhu läks Corrado, mida ta vahepeal ette on võtnud ning pöörame pilgu mudelismi maailma.
Aeg lendab ikka uskumatult kiiresti – alles nagu käisime Pirital Lowliferi blogi jaoks Golfe pildistamas, aga tegelikult on sellest juba üle kümne aasta möödas. Mis Corradost lõpuks sai ning kas selle asemele on aastate jooksul midagi uut ja põnevat garaaži tekkinud?
Jah, aeg lendab kiirelt! Imelik lausa mõelda, kui ammu see oli, kui pildistamas käisime. Ja kui ammu Lowliferi klubi aktiivne oli. Ja samamoodi, et Corrado müügist vist juba 5 aastat möödas on.
Enne müüki seisis Corrado pikalt. Vahepeal õnnestus üks vähe ägedam ja korralikum PG mootor vahele saada. Enamus asju tegin ise, seega võttis protsess meeletult aega. Elu tuli ka peale, nagu öeldakse. Viimase aasta kevad, kui korralikult sõitma ja seadesse sain, oli ikka päris vinge. Ilmselt liialt vinge ning üks päev koju sõites ja foori tagant minnes käis mingi kolks läbi ning üks käik oli omadega õhtal. Ehk rõõmu kauaks ei jätkunud ja kuna kopp oli ees kortermaja hoovis ehitamisest ning garaaži võimalusi polnud ja aega ning raha nappis, siis panin sel hetkel mõlemad oma autod müüki.
Teine müüki minev auto oli daily Impreza WRX. Plaanis oli üks kahest maha müüa ning saatuse tahtel jäi alles Impreza. Hetkel midagi uut ja põnevat tekkinud ei ole. Küll aga väike unistus ikkagi on, et kunagi ehk õnnestub jälle …
Loodetavasti õnnestub sul kunagi jälle mõni erilisem projekt ette võtta. Aga liigume nüüd selle hobi juurde, millega sa oled viimastel aastatel vaikselt tegelenud. Kuidas üldse tekkis huvi automudelite vastu ja kust kõik alguse sai?
Alustan kõigepealt lapsepõlvest. Olen selle ajastu laps, kellel oli võimalik alates algklassidest ülesse kasvada Gran Turismoga. Kogu automaitse on tulnud just sealt. Kuigi mulle sõita meeldis ka, siis suurema osa ajast veetsin ma erinevaid autosid ehitades ja tuunides. Seda siis mitte enam ainult Gran Turismos, vaid hiljem erinevates tuuning, kiirendus ja streetrace kultuuri mängudes (NFS ja alternatiivid) ja ka näiteks Forza Motorspordis. Ehitasin auto valmis. Kõik. Liikusin järgmist autot ehitama. Linnalapsena jõudsin päris autodeni alles siis, kui 18 hakkasin saama ning selle sama eelmainitud Corrado omale esimeseks autoks sain.
Eelviimasena valminud Top Secret BNR34, mis stuudios üles filmitud ning Gran Turismo mängu töödeldud videotöötlusprogrammiga.
Nüüd liigume uuesti sinna hetke, kus Corrado maha müüsin. No oli kurb! Tundsin suurt tühimikku oma elus. Autod olid suur osa mu elust juba algklassides. Corrado müügi hetkel oli mul küll Impreza, aga see oli täiesti stock ning just üsna radikaalse Corrado maha müünuna ei olnud sõiduemotsioon isegi võrreldav. Corrado müügist oli möödas mitte rohkem kui paar kuud, kui keldrit koristades leidsin kaks ära pakitud Fujimi 1:24 kokkupandava mudeli karpi. Üks oli Honda NSX ja teine Evo 8. Ega täpselt ei mäleta, kui vana ma olin, kui need omale eBayst tellisin, aga pakun, et äkki 16. Mõlemad kitid (kitiks nimetatakse kokkupandava mudeli komplekti) olid pooleli jäänud. Põhjuseks see, et kõik muu tuli enam-vähem välja, kuid värvimisega ma hakkama ei saanud. Seega tol hetkel jäid need kitid pikaks ajaks seisma. Mõtlesin uuesti proovida. Tundus natuke sobivam ja odavam hobi. Ikkagi pere kõrval, suuretoa laual, palju väiksema raha ja aja kuluga. Ja nüüdseks olengi vist 5 aastat juba mudeleid ehitanud.
Mis selle värvimise juures tol ajal kõige keerulisem oli? Nüüd kogemuse pealt tagasi vaadates, mis vead sa tegid ja mida soovitaksid algajatele, et sama ei juhtuks?
Ega ma täpselt ei mäletagi, mis probleemid tekkisid. Vist hakkas kobrutama ja muid defekte välja lööma. Suvaliste aerosooli kannudega värvisin. Tol hetkel lihvisin mitmeid kordi siledaks ja uuesti värvides lõid defektid uuesti täpselt samadest kohtadest välja. Ja ega ma hetkel ka värvida ei oska, aga tuleb natuke paremini välja. Veidi on know-how’d juurde tulnud, mida võib teha ja mida mitte. Sellegi poolest olen alles õppimisfaasi alguses. Katsetan, vaatan ja loodan, et pekki ei lähe. Siis veel õppimise jaoks YouTube polnud – või kui oli, siis ilmselt seal midagi kasuliku veel ei olnud.
Värvimise osas muudab algajate jaoks protsessi muretumaks see, kui pinnad puhtana hoida ning algusest lõpuni ühe tüübi keemiat kasutada. Veebaasil ökomöko keemiast hoiaksin ma eemale. Ikka mida rõvedamalt haiseb, seda töökindlam meedium on.
Millised on need esmased tööriistad või tarvikud, ilma milleta mudeliehitusega alustades hakkama ei saa, ning kust sina neid tavaliselt ostad? Ja kuidas on lood värvimisega – kas tänapäeval tehakse enamik töid endiselt aerosooli purkidega või on airbrush ehk väike värvipüstol pigem see, mille poole tasub aja jooksul liikuda?
Üritan rääkida lihtsustatult. Kui karp lahti teha, siis esimese asjana on vaja detailid plastik restidelt lahti lõigata. Seega on vaja pisikesi lõiketange. Järgnev samm on tegelikult valikuline, kuid parema tulemuse nimel on detailid vaja puhastada valujälgedest ning muust ebavajalikust ja selleks kõlbab väga hästi odav küüneviil. Nüüd läheb liimimiseks. Kas tsement tüüpi hobipoe liim, mis sulatab plasti omavahel kokku, tavaline kiirliim või valge käsitööliim. Pisemate detailide liimimiseks ja värvimiseks on hea, kui on olemas pintsetid.
Kuna päris kõike aerosooli kannudega ei värvi, siis on vajalikud mõned peenemad pintslid pisemate detailide värvimiseks ja purgi- või tuubivärvid. Suuremate detailide värvimiseks mõned aerosooli kannud. Ja kui ma nüüd midagi olulist ära ei unustanud, siis lihtsustatult ongi kõik. Esimese kiti kokkupanekuks rohkem vaja ei lähe. Muidugi eelnevat ei maksa step-by-step juhendina võtta. Neid samme on seal veel, kasvõi detailide pesemine kindlate etappide järel või eel. Ja mida põhjalikumaks minna, seda rohkem tekib etappe ning ka tööriistu juurde, mida otseselt vaja ei ole, aga mis lihtsustavad ehitamist või aitavad jõuda parema tulemuseni.
Esimese kiti ehitamiseks vajalikud tarvikud: lõiketangid, küüneviil, liim, pintsetid, peenikesed pintslid, värv (purgis ja kannus).
Meil on Eestis kaks väga toredat poodi: Hobimaailm ja Modelsshop. Mõlemad eksisteerivad nii füüsilise kui ka netipoena. Erinevaid kitte, värve, tööriistu ja lisadetaile olen tellinud väga paljudest erinevatest kohtadest, seega välismaa poode ei hakka eraldi välja tooma. Kellel huvi, võib mu käest eraldi küsida. Aga esimese kiti ja selle jaoks vajalikud tarvikud saab täiesti kindlalt eelmainitud poodidest. Ja kui viisakalt küsida, saab ka head nõu.
Aerosooli kannudega saab hakkama ning neid on palju lihtsam, kiirem ja probleemivabam kasutada. Ainsaks miinuseks on see, et värvi tuleb korraga liiga palju ning tänu sellele on värvides kontroll üsna minimaalne. Aerograafiga ehk airbrushiga on võimalik värvihulk täiesti maha keerata ning otseses mõttes kärbsele silmad pähe värvida nii, et ülejäänud keha värvist puutumata jääb. Ehk kontroll on maksimaalselt suur ja just nende kõige pisemate detailide värvimisel tulebki kõige suurem kasu sisse. Isegi kõige suuremat detaili ehk auto kere värvides tuleb mingi hetk värvihulk maha keerata ning nurgatagused, paneelivahed, reljeefsemad kohad, kõrgemad nurgad kontrollitult üle teha, sest täisvungiga pritsides tekib paratamatult see effekt, et mingid kohad saavad üle uputatud ning mingid kohad jäävad vähese värviga või üldse paljaks.
Aerograafi eeliseks on veel see, et on võimalik enda custom värve segada. Miinuseks aga värvimisprotsessi kohmakus. Kui just ei ole kindlat töökohta, kus kogu tehnika juba eelnevalt püsti, peab iga kord kompressori, aerograafide ning kogu keemiakupatusega kuhugi sõitma, seal töölaua püsti panema, värvima ja pärast aerograafid ära puhastama ning tehnika kokku pakkima. Versus aerosooli kannuga lihtsalt suvalise nurga peal mõned tõmbed teha. Pole vaja voolu ja jääb ära puhastamine. Minu jaoks kõige tüütum aerograafi juures ongi selle puhastamine. Mõnikord värvin pea 10 erineva värviga ning iga värvivahetuse järel on vaja aerograaf ära puhastada uue värvi jaoks. Aerosooli kannudega pane üks maha ja võta teine kätte ning pihusta.
S15 on mul alles teine, mille airbrushiga värvisin. Eelmised kõik on aerosooli kannudega värvitud. Ka praegu on mul aerosooli kanne päris palju alles ning et need lihtsalt raisku ei läheks, üritan neid uute projektidega kõikvõimalikel hetkedel kasutada. Näiteks S15 põhi on kannuga värvitud. Mõned põhjadetailid veel. Lisaks olen osadest aerosooli kannudest värvi purki lasknud ning seda siis aerograafiga pihustanud. Näiteks Teini rohelist S15 vedrustusele. Ehk lühidalt – aerosooli kannudega saab hakkama, kuid aerograafiga on tulemus ilusam. Aga kõige tähtsam on skill ja teadmised, kuidas midagi teha.
Milliseid kititootjaid sina soovitad ning mille poolest need omavahel erinevad? Mis tootja kitist S15 on ehitatud? Ja kas haruldasemaid kitte peab enamasti välismaalt otsima?
Kitte väga ei anna tootja järgi valida. Pigem sõltub sellest, mis autot ehitada soovid. Üks tootja teeb ühte autot, teine teist ja kolmas kolmandat. Vahel on ka kattuvust, kuid see on pigem erand. Näiteks, kui ma oma Corradot soovin ehitada, siis ainuke võimalus on Revell. Kui Evo 9, on ainuke variant Fujimi. Kui S15, siis on variantideks Aoshima ja Fujimi. Kui aga silmas pidada, mis firmalt võiks esimene kit olla, siis kindlasti Tamiya. Hinna ja kvaliteedi suhe on üks parimaid. Aoshima ja Hasegawaga ei tohiks ka üldiselt probleeme olla, kuid nokitsemist on veidi rohkem. Revelli ja Fujimiga oleneb konkreetsest kitist. On kehvemaid ja on paremaid. Fujimi suurim miinus on see, et kahjuks osad autod ei ole just kuigi täpselt kopeeritud.
Kittide tootjate peamised erinevused on detailsuse astmes. Kas põhi on sile plaat või on rohkem legotamist ehk suurem hulk detaile. Kas mootor kuulub komplekti. Kui hästi detailid omavahel kokku sobivad. Kui palju on valujälgi või muid tootmisel tekkivaid defekte. Kui hästi on päris autot kopeeritud. Kittide tootjaid on päris palju, plus 3D prinditud kitid. Mul on seni õnnestunud ehitada Fujimi, Tamiya, Aoshima ja AMT kitte. Ehituse ootel on ka näiteks Revell, Hasegawa, NuNu, ARII, Monogram, Domino Collection, Trumpeter, D.Modelkits ja Heller.
S15 on Aoshima toodang. Aoshimal on S15 erinevaid versioone ehk võimalus osta erineva bodykitiga auto. Näiteks kõikvõimalikud tehase versioonid, minu ehitatud Vertexi kitiga, Rodextyle, Top Secret, VeilSide, Cusco, Mine’s, Sard jne. Ehk valikut on. Mulle endale sümpatiseeris Vertexi versioon kõige rohkem. Siiski päris Vertexi demoautot ma ei ehitanud. Aoshima üheks suureks plussiks ongi see, et ühest mudelist on paljude erinevate tuuningufirmade versioone. RX7 on samamoodi suur valik. Lexuseid on igasuguste VIP pakettidega.
Haruldasemad kitid on üldiselt need, mida enam ei toodeta. Tavaliselt satuvad erinevad kitid mingi perioodi tagant uuesti tootmisesse. On ka erandeid, mida kunagi toodetud, kuid nüüd pole enam ammu juurde tehtud. Üks nendest on näiteks Ferrari F40. Ka minu üks lemmikuid. Osadest autodest pole üldse kitte tehtud, kuid mis minu arust seda vääriks. Haruldasemaid kitte saab Facebooki ülemaailmsetest mudeligruppidest, kui keegi enam koju ära ei mahu või mingil põhjusel hobiga lõpparve on teinud. Haruldaseid kitte liigub loomulikult ka eBays. Leidub ka hobipoode, kus mingil põhjusel on haruldused riiulile jäänud. Miks nad seal on, seda ma ei tea. Näiteks Soomes Helsingis pandi just üks selline äge pood lõplikult kinni, kus ma iga suvi käisin ja alati midagi põnevat leidsin.
Üks näide on 1985. aastal toodetud Monogrami Chevrolet Monte Carlo Skoal Banditi versioon. Ma ei ole seda veel ehitanud, aga kvaliteet tundub ulmeliselt sile ja hea. Teeb silmad ette enamustele uutele kittidele. Amsterdami ühest hobipoest leidsin Fujimi Lamborghini Diablo Koenigi versiooni. Tavalist Diablot ma nii väga ei fänna, aga Koenigi versioon on nii ülepingutatud, et see on juba lahe! Kuni selle hetkeni ma ei teadnudki, et selline kit eksisteerib.
Kui palju on mudelitele saada erinevaid velgi, istmeid, roole ja muid tuuningdetaile? Kas enamik asju on võimalik järelturult osta või tuleb neid ise valmistada, näiteks 3D-printides või käsitööna? Millised detailid olid S15’le juba saadaval?
Erinevaid lisadetaile on üüratult. Pigem on lihtsam vastata, et mida saada pole. See teebki selle hobi lahedaks, et sisuliselt on võimalik ehitada auto ükskõik milliseks. Jahtida oma unistuste autosid ning ehitada need täpselt selliseks, nagu ise soovid. Ehk väga suur valik on aftermarket detaile ning veel suuremaks läheb valik siis, kui endal või mõnel tuttaval on 3D printer. See avab täiesti uue maailma. Kõvemad mehed disainivad nullist ise detaile. On ka sisse skännitud mudeli keresid ning sellele custom bodykite joonistatud 3D programmides. Näiteks eelmine aasta välja tulnud Tamiya Alfa Rome Giuliale disainis tuttav ehitaja Rootsist päris detailse lift kiti ning teisi lisadetaile, et tavalisest sõiduautost teha resto mod tüüpi Dakari või Safari masina.
Selle maailma võimalustega tutvumiseks tasuks Instagramist üles otsida selline kasutaja, nagu stokemodels. Kodaniku nimega Martin Aveyard. See on võimatu, et tema tehtud autod kedagi külmaks jätaksid. Teeb silmad ette ka kõige retsimatele SEMA projektidele. Kui 3D printerit pole, siis on täiesti võimalik ise scratch buildida detaile. Eriti osavad on selles vanema generatsiooni ehitajad. Tehakse täiesti nullist toruraame modifitseeritud keredele, et mingeid ulmelisi kiirenduspille teha. Kui soovitud autost ei eksisteeri eriversioone (erinevalt S15) ning ka 3D faile laienditele või bodykitile pole, on alati võimalus ise auto laiaks või teistsuguseks ehitada.
Näiteks minu tulevikuplaanides on üks tehase kerega Mistubishi FTO ehitada FTO LM Editioniks. Selliseks, nagu see Gran Turismos oli. Päriselt sõitis kunagi sarnane auto JGTC GT300 sarja, kuid minu jaoks on just eriline koht südames rohelist värvi autol, mis Gran Turismost pärit. Teine ulmelisem idee on ehitada Time Attacki sõitnud HKS Hypermaxi Evo. Mõlemad tuleb nullist ehitada, kuna selliste versioonide kitte ei eksisteeri ning viimati, kui vaatasin, ei leidunud ka 3D faile sellisteks modifikatsioonideks. Aoshima tuuningseeria kitid on selles mõttes head, et lisaks selle tuuningfirma detailidele, mille kit see on, leidub seal ka suht tihti teisi ägedaid detaile.
Näiteks Vertexi S15 kitiga tuli kaasa suure jahutusavaga tuuningkapott. Kui Vertexi S15 on tavaliselt ilma antitiivata, oli kitis kaasas suur GT tüüpi tiib, mida ma ka kasutasin. Kitis oli kolme sorti peegleid. Kaks erinevat rooli. Kahed erinevad istmed. Kahed erinevad tagatuled jne. Ja kui üks selline lisadetailidega kit valmis ehitada, siis alles jäänud detailid liiguvad stash boxi ning kui järgmist autot ehitada, on võimalus ka enda stash boxist midagi vinget leida. Kui nüüd rääkida sellest, et mis on S15 küljes kitivälist ehk eraldi juurde ostetud või meisterdatud, siis selleks on veljed, pidurid, lõpupütt, metallist embleemid ja lukud, Lowliferi kleeps, esiistmed, turvavööd, harness bar ja shortshifter.
Kuidas mudelile õige stance saavutatakse? Mida peab selle juures jälgima? Ja kas sulle endale meeldib rohkem, kui rattad jäävad veerema, või eelistad showcar stiilis lahendust, kus kõik on fikseeritud just kõige õigema stance’i nimel?
Mulle tundub, et paljud ei pane sellisele asjale üldse rõhku. Umbes nagu päris autodega, on üsna paljudel fitmendist suva. Tihti on nii, et vaatan, et ops, päris hästi tehtud auto ja siis märkan, kuidas rattad on jumala kõveralt all. Minu jaoks täielik error. See juhtub üldjuhul siis, kui kit panna kokku selliselt, nagu see mõeldud on. Minu ehitatud autodel on kõikidel rattad kindlasse asendisse kinni liimitud. Nii ei veere auto kogemata laualt põrandale ning ka display case’s püsib täpselt selle koha peal, kus olema peab.
Tegelikult on rataste ideaalsesse asendisse saamine päris keeruline. Iga pisikene puudutus ehk muudatus mõjutab kokku-, lahkujooksu ja külgkallet päris kõvasti. Ning sellises skaalas auto puhul on kohe kiirelt üsna raske aru saada, kas nüüd sai hea või mitte. Plus liimimisel on teatud ajaaken, millal veel korrektuure teha saab. Minu jaoks üsna närvesööv tegevus, kuna olen ju stance mehe taustaga ning see kuidas ratas all istub, on just see kõige tähtsam element ühe auto juures.
Stend käib umbes nii, et ruudulisel lõikematil üritan põhja alt erinevate vahenditega toetades auto kõrguse selliselt paika saada, et koopaserv ratta suhtes õigel kõrgusel istuks. Kui kere põhja alt ei toeta ning koobas vastu ratast surub, siis ei saa ratast auto alla libistada ning erinevaid kaldeid muuta ilma, et kere viltu kisuks või seadistamist segaks. Siis ajan kere lõikematil joonte järgi võimalikult sirgeks. Edasi hakkan ükshaaval kahekomponentse viie minuti epoksiid liimiga rattaid alla liimima. Enne seda liimin ratta maalriteibiga tavalisele õhukesele paberilipakale ning nii libistan ratta auto alla. Tänu paberile on ratas piisavalt libe ja võimalus seda nihutada. Ilma paberita on rehv üsna gripi ning tegevus võimatu või raskendatud. Tempo umbes 1-2 ratast päevas. Kokku- lahkujooksu sätin silma järgi selliselt, et tunde järgi ruudustikuga sirgelt jookseks. Külgkallete kopeerimiseks teen tavaliselt kahest pisikesest papitükist kalde šablooni, mida järgnevatele ratastele edasi kopeerin.
Tulles korraks täpsemalt sinu S15 juurde tagasi, siis mis versiooniga täpsemalt tegemist on? Kas tegemist on mõne päris auto koopiaga või see Sinu nägemus ideaalsest Silviast? Kui palju töötunde selle S15 ehitusse ligikaudu kokku läks? On selle ehituse juures mingi detail, mida enamik inimesi esmapilgul ei märka, aga mille peale läks kõige rohkem aega või vaeva?
Tegemist on Nissan Silvia S15 Spec-R, millel Vertex Ridge bodykit. Tavaliselt, kui ma uue projektiga alustan, on mul visioon varem peas välja mõeldud. Värv, veljed, lisad ning ka auto üldine olemus. Kuigi need autod ei sõida, on mul tegelikult ka mootor ja umbkaudne võimsus teada. Nagu varem juba mainisin, ei ole tegemist lihtsalt mudelautodega, vaid elan selliselt osaliselt oma unistusi läbi.
S15 projekt aga erines teistest selle poolest, et mul ei olnud plaanis seda autot üldse praegu ehitada. Mul oli üks teine auto juba pooleli. Aga eelmise suve lõpus nägin poolakate korraldatava S seeria Nissanite build-off stiilis võistluse reklaami. Siis tärkas mõte, et oi, aga äkki prooviks S15-ga osa võtta. Ehitamisega alustades ei olnud ma vaimselt selle auto jaoks valmis. Seetõttu hakkasin Internetis erinevaid S15 pilte vaatama, et mõtteid ja inspiratsiooni saada. Selleks ajaks polnud ka Statemendist palju aega möödas, kus minu lemmik auto oli just Porsche Miami Blue S15. Ja see värv oli lihtsalt nii hästi sobiv sellele autole. Nii ma otsustasingi enda Nissani sama värvi värvida. Ülejäänud modifikatsioonid on mu enda mõttetöö vili. Ehk jah, minu nägemus ideaalsest S15 Nissanist.
Töötunde öelda ei oska, aga aega kulus umbes kolmveerand aastat. Poolakate võistluste tähtajaks ma siiski Nissanit valmis ei jõudnud. Küll aga jõudsin ma valmis just täpselt Minimaailma nimelise näituse ajaks, kus õnnestus tsiviilsõidukite kategoorias 2. koht saada.
Kui suur sinu kollektsioon tänaseks on? Mitu mudelit oled kokku ehitanud ning kas kõik on alles või on osa leidnud uue omaniku?
7 tükki olen üksi teinud. 5 tükki lastega. Kõik on alles. Pildilt puudu on ainult üks tank, mis on töö juures. Pildil paremas nurgas on pooleliolev projekt. Vasakpoolsed viis on lastega tehtud. Alates valgest NSX-st on siin pildil paremale välja kronoloogilises järjekorras.
Kas oled kunagi mõelnud hakata mudeleid tellimustööna valmistama või mõne valminud projekti maha müüma? Või on see sinu jaoks pigem hobi, mida soovid teha ainult enda rõõmuks?
Eks ikka iga hobiga tegeledes tekivad ju mõtted, et vinge oleks sellega raha teenida. Veel ägedam täiskohaga seda teha. Küll aga enda puhul saan aru, et see ei ole realistlik. Esiteks võtab mul ühe projekti ehitamine nii kaua aega, et mitte keegi poleks nõus pisikese mänguauto eest nii palju maksma. Teiseks ei jääks mul enda projektide jaoks aega. Kolmandaks pakub kõige suuremat motivatsiooni uute projektide ehitamisel vitriinkapis valmis projektide nägemine.
Ma olen räigelt suur autode fänn. Kui mul oleks võimalik, omaksin ma mudelite asemel päris autosid. Aga kuna sellise autokogu omamine on minu jaoks võimatu, teostan ma oma unistust mudelite näol. Ehitan täpselt neid autosid ja täpselt sellistena, nagu need päris elus mul olla võiksid. Ja õnneks oma viimaseid valmis projekte nähes on emotsioonid alati “fakkk jee, kui kõva” stiilis olnud.
Kas oled ise mõelnud ka 3D-printimise peale?
Ikka olen, aga korteris elades on see keeruline. Vaiguprinter, mille detailsus on parem ja mida just selle hobiga tegeledes kasutatakse, tekitab väga tugevat haisu. Ja printimist on vaja õppida ning ma tunnen, et ma pigem arendan enda ehitamise ja värvimise oskust ning jätan printimise teistele.
Kui palju Eestis üldse sellised mudeliehitajaid on?
Sellele küsimusele on raske vastata, kuna nagu päris autodega, leidub alati osavaid tüüpe, kes kuskil salaja vägevaid asju ehitavad. Oskan öelda ainult nii palju, et meil on plastikust automudelite ehitajate vestlusgrupp, kus meid on umbes 10 ringis. Seal grupis on ralli-, ringraja-, pääste-, veoautode, traktorite ja ka originaal konditsioonis autode fänne. Aga Eesti kasuks tundub mulle, et Lätis, Leedus ja ka Soomes on ehitajaid veel vähem. Soome kasuks jällegi tean, et neil on paar selle skeene maailmakuulsat nime.
Millise mudeli ehitamine on Sul järgmisena plaanis?
1:25 skaalas Buick Wildcat firmalt AMT. Peaks päris vinge asi tulema. Auto taustalugu ja modifikatsioonid tunduvad vähemalt mulle endale küll huvitavad.
Lõpetuseks – miks võiks tänapäeva noor proovida mudelite ehitamist?
Sest siis saab järgmine aasta Minimaailma näitusest enda autoga osa võtta ja suurendada seda muidu pisikest skeenet. Ja kui nüüd omakasu kõrvale jätta, siis põhjuseid võib mitmeid olla. Esiteks on nii võimalik omada muidu kümneid või sadu tuhandeid või isegi miljoneid maksvaid autosid ning ise nullist valmisehitatuna õelda “minu Ferrari F40 Competizione”. Teiseks on võimalus ehitada enda päris autost miniatuurne koopia. Kolmandaks on võimalus ehitada täiesti unikaalne mudelauto. Neljandaks on see päris tore hobi enda lastega koos aja veetmiseks. Viiendaks on võimalus olla Dubai prints metsiku autokoguga. Kuuendaks – mudelautoga ei pea ülevaatusel käima. Seitsmendaks – mudelauto ei ole koguaeg katki, kui selle korra juba valmis oled ehitanud.
Siinkohal teengi päris lõppu üleskutse. Kõik lugejad – nüüd ruttu Hobimaailma või Modelsshopi meelepäraseid mudeleid valima ja kalendrisse märkige tähtajaks Minimaailma näitus, mis toimub iga aasta mai lõpus (29-30.05.27). Kohtume seal!
TOIMETUS
FOTOGRAAF
AUTO OMANIK
TOIMETUS
FOTOGRAAF
AUTO OMANIK
