Minu teekond kaameraga – Silvo Voznesenski
Kes ma olen ja millega tegelen?
Minu nimi on Silvo Voznesenski. Olen Tartust pärit ja siiani siin elav fotograaf, kellele meeldib väga kaameraga ringi askeldada – eriti just sõidukite maailmas. Kui rääkida minu nimest teatud kogukonnas, siis ma arvan, et seda seostatakse eelkõige just autofotograafia ja autode pildistamisega. Ühtlasi on see aastatega muutunud minu jaoks üheks kõige kirglikumaks valdkonnaks.
Kuidas ma alustasin fotograafiaga?
Fotograafiaga alustasin täiesti nullist kuskil 2014 – 2016, kui autode pildistamine ja carspotting ei olnud veel nii kuum teema, nagu see on praegu. Toona oli meil Facebookis väike sõprade vestlus-kommuun, mille sisuks oli suures osas kuskil kellegi poolt märgatud autodest tehtud fotode omavahel jagamine. Mina sattusin sinna gruppi selliselt, et tollel ajal oli mul Instagrami teemaleht, mille sisu ja eesmärk oli lihtsalt jagada ja postitada Mercedes-Benz fotosid – kõiki selliseid pilte, mis minule endale meeldisid ja internetist leidsin. Läbi selle konto tekkisid ka otsesed kontaktid toonaste carspotteritega, kes tahtsid, et ma nende märgatud sõidukeid oma lehele postitaks (ainult Mercedes-Benz). Lõpuks maandusingi seal grupivestluses ja spottimine ning huvi sõidukite vastu aina kasvas ja kasvas.
Nõnda hakkasin ka ise oma tavapäraste linnas käikude ja liikumiste ajal kõrgendatud tähelepanuga ringi käima, et ehk leian ka mina midagi siin Tartus, mida pildistada ja jagada. Kui esialgu jäädvustasin leide telefoniga, siis üks hetk otsustasin, et laenan oma isa kaamerat, mis nii või naa tol hetkel riiulis tühja seisis. Selliselt saigi minu esimeseks päris “töövahendiks” Canon EOS 40D.
Carspotting inforuumis viibimine tekitas tuhinat üha paremaid ja paremaid fotosid teha ning põnevaid autosid leida. Loomulikult ei teadnud ma sel ajal suurt midagi ei Lightroomist ega Photoshopist. Esmane eesmärk oli lihtsalt pildistada kõike ägedat, mida tänavapildis nägin ja iga kord midagi uut nähes oli ootus pildistada veel paremini ja ägedamalt. 2016 aastal õnnestus mul oma teemaleht (@mercedesbenzblog) 188 000 jälgijaga täiesti suvalisele tüübile Instagramis maha müüa ning selle raha eest ostsin ma endale uue, kuid kasutatud kaamera Canon 6D ning tegin uue Instagrami konto (@sv_carphotography), mille alt tegutsen tänini. Nii see alguse saigi.
Kuidas asi kasvas?
Nagu ma ennist ka mainisin, ei olnud aastatel 2016 – 2018 väga palju carspottereid, autode pildistajaid Instagramis ega mujal sotsiaalmeedias. Ma lihtsalt postitasin, mida pidasin heaks fotoks ning hakkasime toonase kommuuni pundiga käima ka erinevatel suvistel autoüritustel. Eredamalt on meeles Honour Club Events ja Gran Turismo Events, mis leidsid aset Audru ringrajal. Noore poisina oli tõesti väga ärevusttekitav ja põnev saada ligipääs sellistele sõidukitele ja üritustele. Justkui nagu paradiisis, Ferrarid ja Lamborghinid ümberringi. Täiesti eksklusiivne materjal ja pildid, mida tol ajal Eesti Instagramis väga ringi ei liikunud. Eesmärk, nagu ikka, oli pildistada võimalikult palju, et hiljem saaks jäädvustatud sisu Instagramis jagada ning jälgijaid kasvatada. Selleks ajaks oli enam-vähem Lightroom ja Photoshop ka selge, või seda arvasin vähemalt ma ise tol hetkel.
Ajapikku hakkas tulema päringuid autode pildistamiseks. Oli need siis kas müügifotod või lihtsalt ilusad pildid sõidukist, aga nõnda ma erinevaid autosid pildistasin – täpselt nii nagu ise heaks arvasin ja kuidas tundus, et oleks ilus. Ajaga muutusid fotod paremaks ja viimistletumaks ning arusaam heast fotost ja üldisest lähenemisest arenes.
Milliseid uksi on fotograafia avanud?
Fotograafia on justkui nagu pilet kohtadesse, kuhu muidu ehk ei satuks või kuhu lihtsalt poleks võimalik pääseda. Niisamuti ka erinevad võimalused, mis läbi selle on avanenud. Üks selline suurem projekt, mis mulle kohe pähe turgatab on @ok.turismo, kus minu vastutada oli kogu fotomaterjali tootmine ürituse vältel.
Kuus päeva sõitmist mööda erinevaid mägiteid Alpides. Minu jaoks oli see väga märgiline, sest millestki sellisest olin alati unistanud ja tahtnud osa saada. Kuni selle hetkeni oli see tundunud võimatu, sest mul ei olnud piisavalt võimalusi ega ressursse, et millestki sellisest ise osa võtta. Tänu fotograafiale, minu visioonile, pakutavale väärtusele ja usaldusele, avanes just see uks ja võimalus.
See hetk, kui seisad Stelvio Passil, jood kohvi ning vaatad kuidas kamraadid mööda mäge alla sõidavad. Taamal sellised vaated, mis löövad hinge kinni ning sina oled seal just sellepärast, et see kõik pildile võtta – sellised hetked võtavad üsna emotsionaalseks küll, vähemalt mind. Paneb mõtlema selle üle, et tegelikult ei ole miski võimatu ning kõik on võimalik, kui oled juba seda kübekest saanud tunda ja kogeda. Mitte miski ei tule niisama – siin on oluline roll mitmetel erinevatel faktoritel. Arvan, et mind on edasi viinud järjepidevus, usaldusväärsus ning loomulikult ka natukene õnne. See on mulle kinnitanud, et selliste projektide või tööde juurde on täiesti reaalne jõuda, iseasi mis liini pidi ja kuidas. Kuigi tuleb tunnistada, et see kõik tundus mulle kunagi millegi sellisena, kuhu mina, autode pildistaja Tartust, küll nii pea ei jõua – kui üldse.
Teine põnev projekt, mille välja tooksin, on ametlik Cupra poolt korraldatud foto challenge, mis mind ja minu kaaslast Hispaaniasse Cupra juurde lennutas. Asi algas üldse sellest, et 2024. aasta hilissügisel otsustasin võtta proovisõiduks Cupra Tavascani, et sellega natukene aega veeta, tutvuda ning selle raames veel üks fotoprojekt purki saada – mul olid mõned ideed, mida tahtsin katsetada ja proovida. Niisiis saigi sellesse omaalgatuslikku mini-projekti kaasatud veel oma õde, kelle ülesanne oli fotodel stiilselt figureerida ning alustasime eelnevalt planeeritud asukohas pildistamist.
Valgusolud olid tollel hetkel sümbioosis sõidukiga nii head, et fotod õnnestusid enam-vähem täpselt selliselt, nagu ma ette kujutasin. Hiljem, kui fotod ja materjal oli juba Lightroomis läbi käidud ning viimane lihv antud, postitasin selle seeria oma Instagrami ning seepeale kirjutas mulle Cupra ametlik sotsiaalmeedia konto, et “näed, lisa see hashtag ja osaled mingises rahvusvahelises Cupra Challenge fotokonkursil”. Lisasin oma postitusele selle hashtagi ning unustasin asja ära. Eelnevalt polnud ma üldse kursis, et mingi selline väljakutse toimub ja esialgne planeeritud sessioon ei olnud sellega seotud.
Ühtäkki tuli mulle telefoni teade, et Cupra on mind märkinud kuskile postitusse ning siis taipasin, et üks postitatud fotodest oli tee leidnud Cupra ametlikule kontole ning ma olingi ühtäkki võistlustulle sattunud. Konkursi idee seisnes selles, et Cupra postitas erinevate sisuloojate ja fotograafide pildid oma seinale ühe karussell-postitusena ning enim kommenteeritud järjekorranumbriga foto autor saab võimaluse lennata Cupra juurde Hispaaniasse, et seal Cupra peakontorit külastada, sõita kohalikul ringrajal uute mudelitega ja tutvusi luua.
Kui nägin, et minu foto on väljakutses esindatud ja võidab see, kes saab kõige rohkem hääli kommentaariumis, siis hakkasin aktiivselt kampaaniat tegema ja oma jälgijaid suunama minu poolt hääletama. Üllataval kombel see kõik töötas ning olin väga üllatunud, kui paljud tuttavad, sõbrad ja isegi võõrad minu poolt hääle andsid. Vaja oli ju lihtsalt üks number kommenteerida ja asi ants. Pika jutu kokkuvõtteks õnnestuski mul suure ülekaaluga, ühe kuu lõikes väljakutse võita ning seetõttu avaneski mulle võimalus see seiklus ette võtta. Lennupiletid, majutus ja muud kulud olid kõik kaetud.
Siiamaani mõtlen, et täitsa lahe, kuidas üks lihtne foto või fotoprojekt siin Tartus, mis ma täiesti enda jaoks tegin, leidis sellise põneva kulminatsiooni.
Kas ma näen maailma ilma kaamerata?
Sõbrad ja tuttavad on minu käest tihti küsinud: “Silvo, kas sa oskad ennast välja ka lülitada või sa näedki maailma ainult läbi võimaluste?” Tõde on see, et fotograafia on mind pöördumatult nii-öelda ära rikkunud, aga seda kõige paremas tähenduses. See hobi ja töö on aastatega muutunud justkui nähtamatuks filtriks silme ees, mis ei lülitu välja ka siis, kui kaamera on kodus riiulil ja objektiivikork peal.
Huvitaval kombel skaneerib minu aju alateadlikult ja pidevalt ümbrust. Peas oleks nagu mingi tarkvara, mis kogu aeg töötab: “Oota, see sein on päris äge” või “Kui see valgus nüüd tuleks siit ja siin oleks see auto, siis saaks hea pildi” või hoopiski sõites läbi uduse hommiku “Kurat, oleks praegu vaid siin kedagi ja midagi, kes siin seisaks või oleks, siis saaks selle kõige ägedama shot’i kätte”.
See on tegelikult naljakas, kuidas fotograafia õpetab ajaga märkama ja tunnetama võimalusi seal, kus tavaline mööduja näeb lihtsalt mingit kohta või unustatud nurgatagust. Tihti on see ka väsitav, sest on hetki ja olukordi, kus ma tahaksin lihtsalt nautida ilu ja olu või mõnda ägedat üritust, autot ilma, et ma hakkaks mõttes kompositsiooni paika panema ning võimaluste peale mõtlema. Aga tundub, et see on osa minust. Isegi, kui mul ei ole kaamerat kaasas, teen ma need pildid peas valmis. Salvestan need asukohad ja ideed oma mällu või telefoni märkmetesse, et hiljem, kui tekib õige projekt ja õige auto, saab need “riiulist” välja võtta ja päriselt teoks teha.
Rohkemat, kui plekk ja rehvid: loo jutustamine läbi kaamera
Aastatega olen aru saanud, et üksik perfektne foto autost on küll efektne ja lahe, aga tõeline maagia peitub siiski tervikus. Ma ei taha pelgalt lihtsalt pildistada sõidukit, vaid jutustada lugu. Üks minu lemmikuid viimase aja projekte oli just see, kus fookuses polnud ainult ilus läikiv sõiduvahend, vaid kogu see atmosfäär, emotsioon ja näiline teekond, mis ühe erilise autoga ja tundega roolis kaasas käib.
Minu jaoks tähendab loo jutustamine seda, et ma ei piirdu vaid sõiduki välise pildistamisega, vaid püüan kaadrisse saada kogu selle atmosfääri ja tunde, mis on masina juhi või omaniku ja keskkonna vahel. Ka pisikesed detailid on olulised, olgu selleks omaniku käsi roolil või süütevõtme keeramine. Need on hetked, mis toovad vaataja sissepoole ja tekitavad tunde, nagu ta istuks ise seal salongis.
Sinna juurde kuulub alati inimfaktor. Omaniku või juhi kaasamine fotodel annab sellele kõigele hinge, sest siis see pole lihtsalt järjekordne läikiv ese, vaid see on tema auto. Loomulikult see igaühega ei tööta, kuid kui ma selliseid loomingulisi projekte enda jaoks teen, siis olulisel kohal on ka see karakter, tema olemus ning sõiduvahend.
Et jutustus päriselt liikuma hakkaks, on vaja dünaamikat, nagu näiteks rolling shots ehk hoo pealt tehtud kaadrid või tee äärest pildistatud, hästi komponeeritud kaadrid. See liikumine x punkti suunas, mis saab täiendust kaugvaadete ja keskkonnaga. Kõik erinevad vaatenurgad, momendid ja hetked moodustavadki ühe terviku, mis on palju enamat, kui lihtsalt galerii ilusatest piltidest.
Kuid isegi parima planeerimise juures on üks komponent, mida ma kontrollida ei saa ning mis on suhteliselt bingo, aga mis määrab seeria saatuse – see on valgus. Selle konkreetse sügisese pildistamise puhul mängis loodus meile kõik trumbid kätte. See sügisene kuldne valgus koosmõjus autoga, lõid atmosfääri, kus kõik klappis. Varjud andsid kaadritele kerget dramaatilisust ning päike lisas elulisust. See ongi see hetk autofotograafias, kus peab olema piisavalt õnne, et ka kontrollimatud faktorid su visioonile viimase ja kõige olulisema lihvi annaks.
Need ongi need hetked, mis tekitavad selle eriliselt hea ja joovastava tunde. See tunne omakorda on see, mis sütitab ja sunnib seda teed edasi käima. Selline ongi minu teekond kaameraga.
TOIMETUS
FOTOGRAAF
Saturday Drivers @saturday_drivers
Silvo Voznesenski @sv_carphotography
TOIMETUS
FOTOGRAAF
