Unistusest teostuseni – ehk kuidas ma Ultracel käisin
Heh, ei teagi, kuidas seda lugu nüüd alustada. Ise kaadri taga teisi suunata ja nende lugusid postitusteks vormistada on justkui lihtsam, aga mis siin ikka. Igatahes… Tere kõigile, mina olen Martin ja ma käisin Ultracel.
Eellugu
Mõned lood algavad plaaniga, teised algavad autost. Minu oma sai alguse ligi 18 aastat tagasi, kui ma ostsin endale esimese auto – 1991. aasta MK2 Golfi. Tollal ei olnud mingit suurt visiooni, lõppeesmärki ega mõtet, et see auto võiks kunagi Ultracele jõuda. See oli lihtsalt Golf – projekt, mis arenes aeglaselt, jupp jupi kaupa, etapp etapi järel.
Aastate jooksul on see auto mitmeid erinevaid faase läbinud. Stiilid muutusid, maitse arenes ja nagu pikaajaliste projektidega ikka, tuli edasiminek tihti hooti, millele järgnesid pikemad pausid. See oli väga selgelt “siit-sealt ja vaikselt” ehitatud auto, mida mõjutas elu sama palju, kui teadlikud otsused.
Selline lähenemine muutus umbes 2018. aastal. Selleks hetkeks olin jõudnud punkti, kus väiksed parandused ja täiendused ei pakkunud enam rahuldust. Kere hakkas väsimuse märke näitama, kompromisse oli liiga palju ning auto ei esindanud enam seda, mida ma tegelikult teha tahtsin. Tuli teha otsus, millega paljud projektiauto omanikud ühel hetkel silmitsi seisavad – lõpetada paikamine ja alustada päriselt otsast – täielik rebuild!
Teadsin väga hästi, mida see tähendab: aastaid tööd, tagasilööke, pikki öid ja hetki, kus allaandmine tundub ahvatlev. Samal ajal seadsin endale aga ka selge eesmärgi – ühel päeval jõuab see Golf kas Wörtherseele või Ultracele.
Esimest korda Ultracel
Hüppame nüüd aastasse 2023, kui külastasin Ultrace esmakordselt mitte osalejana, vaid kaassõitja ja pealtvaatajana. Toona käisime üritusel Silveri static A4 B5 aka “Fakestatic” Audiga ja minu jaoks oli see silmiavav kogemus.
Ultrace ei olnud lihtsalt järjekordne autonäitus. Mastaap, atmosfäär, ehituste tase ja stiilide mitmekesisus näitasid selgelt, et siin koondub Euroopa autokultuur. Sain seeläbi esimese ülevaate üritusest ja ühtlasi lisa motivatsiooni varasemalt püstitatud eesmärgi suunas edasi töötamiseks. 2024. aastaks, pärast viit-kuut aastat järjepidevat tööd, oli Golf jõudnud seisuni, mida võis juba näituseautoks nimetada. Seda võis näha mitmel üritusel Eestis ning ka Soomes Fitted Festil. Kuna töögraafiku tõttu teadsin, et sel aastal on üritustel osalemine piiratud, siis lükkasin Ultracel osalemise 2025. aastasse edasi. Vahepealsel ajal jätkus auto ehitamine, sest nagu Tallinna linn, ei saa ka projektiautod mitte kunagi päriselt valmis.
Registreerimine ja ootamine
Ultrace 2025 registreerimine avati 2024. aasta detsembris. Saatsin oma avalduse teele esimesel võimalusel. Teadsin, et tulemuseks võib olla ka negatiivne vastus, kuna ürituse tase ja üritusel osaleda soovijate hulk on iga-aastaselt aina kasvanud. Seepärast olingi järgnevad ca 3 kuud 50-50 seisukohal, kuni lõpuks saabus email – “Approved!”. See tunne oli vägev ja pani kõik eelnevad aastad hetkega teise valgusesse. Ehitus, tagasilöögid, loendamatud töötunnid – kogu viimastel aastatel nähtud vaev tundus koheselt seda kõike väärt.
Registreerimine ja ootamine
Ultrace 2025 registreerimine avati 2024. aasta detsembris. Saatsin oma avalduse teele esimesel võimalusel. Teadsin, et tulemuseks võib olla ka negatiivne vastus, kuna ürituse tase ja üritusel osaleda soovijate hulk on iga-aastaselt aina kasvanud. Seepärast olingi järgnevad ca 3 kuud 50-50 seisukohal, kuni lõpuks saabus email – “Approved!”. See tunne oli vägev ja pani kõik eelnevad aastad hetkega teise valgusesse. Ehitus, tagasilöögid, loendamatud töötunnid – kogu viimastel aastatel nähtud vaev tundus koheselt seda kõike väärt.
Teekond Ultracele
Nüüd tuli hakata reisi planeerimisega tegelema. Kaks aastat varem Silveriga Ultracel käies sõitsimegi autoga kohale, kuid oma Golfiga ma nii pikka sõitu ette võtta ei tahtnud. Seega tuli mängu treiler ja sellega seotud nüansid. Endal mul treileri vedamiseks lube pole ja oli vaja leida juht koos sobiva autoga. Õnneks oli härra Margus koheselt valmis aitama – tema nägi seda kui vaheldusrikast puhkusereisi suviste Jõujaama toimetuste vahele. Edasi vajas lahendust küsimus, kuhu treiler ürituse ajaks jätta. Uurisin selle kohta juba varakult ka Ultrace meeskonnalt, kuid see vastus jäigi saamata. Osaleja vaatenurgast oleks sel teemal eeldanud pisut paremat kommunikatsiooni ja planeeritust, kuid samas on sellise mastaabi juures ka mõistetav, et kõik küsimused lahendust ei leia. Igatahes oli selle parkla, kus ka teised oma busse ja treilereid hoiustavad, asukoht kaudselt teada ja panime kõik panused “kes ees, see mees” strateegiale. Muid variante esialgu niiehknaa ei paistnud, kuna kesklinna hotelli juurde treileriga ei oleks pääsenud.
Plaan varakult paigas ja ootasime stardipäeva, kui kaks päeva enne minekut sain teate, et juba ammu kokkulepitud kinnisel treileril olid piduritega probleemid tekkinud ja treileri omanik arvas, et nii pikka reisi see vastu ei pea. Samal ajal tekkisid probleemid ka vedukiks planeeritud autoga. Tuli hakata uuesti kogu transpordilahendust planeerima ja siinkohal suured tänud Jorgenile, kes laenas küll lahtist, kuid sisuliselt uut treilerit ja Rainerile, kes laenas aasta seisnud, kuid ÜV-kõlbuliku Hiluxi. Päev enne väljasõitu selgus siiski, et Hiluxil oli tagumine piduritoru roostene ja esimese tutvuse peale traatharjaga otsustas ka jooksma hakata. Järgnesid kibekiired tunnid probleemi lahendades, kuid lõpp hea, kõik hea ja Hilux sai kehtiva ülevaatuse. Kõikide toimetustega saime lõpule alles kolmapäeva õhtul tilk enne südaööd, kui Mergos Detailing Studio ees sai Golf kärule ja Hilux käru ette.
Pidades meeles varem paika pandud parkla strateegiat, alustasime sõitu neljapäeva hommikul kell 08.00. Ees oli ootamas ~ 1200 km ehk 13 tundi sõitu. Baltikumi läbimine oli tavapäraselt vaevaline, kuid sealt edasi sujus kõik mõnusalt. Staadioni juurde jõudsime sama päeva õhtul kella 21-22 paiku. Eemalt juba nägime, et parklas toimus kohalik Ülemiste neljapäevak, mis tähendas, et parkla oli täiesti täis. Treileriga manööverdamine oli katsumus omaette ja treilerile koha leidmine tundus lootusetu. Seni, kuni uut plaani välja mõelda üritasime, saabus aga äikesetorm ja ütleme nii, et see vihm pesi parkla puhtaks – joppas! Valisime treilerile sobiva koha, ajasime Golfi maha, jätsime kõik sinna parkima ning liikusime ise Boltiga kesklinna.
Wroclaw linnale lähenedes oli juba tunda, et midagi suurt on toimumas. Igal pool oli näha midagi üli lahedat, kas kärudel või autorongidena linna poole sõitmas. Linna jõudes ei osanudki kuskile vaadata, koguaeg käisid kuskil mingid paugud ja kiirendamise helid. Tõotas tulla ideaalne nädalavahetus.
Ultrace 2025
Reede hommikul suundusime tagasi parklasse ja asusime Golfi näitusealale viimiseks ette valmistama. Õnneks oli terve tee Pärnust staadioni juurde kuiv olnud ja auto oli treileril puhtana püsinud. Isegi putukaid ei olnud auto ninal, Hiluxi kast oli autot kenasti kaitsnud. Vihma saimegi ainult maha laadimise ajal ja reede päeval, kui sutsakas hoovihma üle käis. Seega vedas ja staadionist veidi eemal olevat pesulat kasutama ei pidanud, piisas quick detaileriga viimistlemisest. Enne näitusealale suundumist eemaldasime veel Golfilt kapoti ja see mahtus täpselt Hiluxi taha istme juurde, kui istme alus oli ülesse klapitud.
Alale pääsemiseks on igale osalisele määratud kindel kellaaeg ja värav. Isegi, kui oled varem kohal ja värava ees tühjus, siis sisse ei saa – reeglid on sellised. Mina sain sisse kell 19.00 Gate B kaudu, mis viis staadioni kõrval olevale kaldteele. See ei ole näituse põhiala ja tagasivaatavalt võiks öelda, et üle poolte pealtvaatajatest sinna ei jõudnud. Auto omaniku ja fotograafi pilgu läbi positiivne, oli rahulikum ja polnud sõelumist ümber autode. Samas oli näha, et paljudel pealtvaatajatel oli küsimärk pea kohal, et kuidas sinna kaldteele üldse saada. Mitmed trepid olid suletud ja planeering oli segadust tekitav. Igatahes saime reede õhtuks auto sisse ja pargitud ning edasi nautisime kolmanda kamraadina kaasa reisinud Ramoni aka Outraw Automotivega reede õhtut. Kuna reede oligi rahulikum päev, mis mõeldud osalistele ja nende kaasreisijatele, sai seda ala ilma rahvamassideta “kuldsel tunnil” avastada. Võtsime külmad õlled ja hakkasime pildistama. Kaotasime end kaameraga kuskile seiklema unustades mitmeid kordi täiesti ära – vaatamist jagus. Olgu siinkohal öeldud, et Outraw Automotive galerii kaunistab ka seda blogipostitust.
Laupäeva hommikul läksime kaks tundi enne näituse ametlikku avamist kohale, et veel mõned pildid ilma pealtvaatajateta purki saada. Esialgu oli olustik veel rahulikum, kui eelneval õhtul, kuid valgus nii hea ei olnud. Need kaks tundi ei halastanud – iga minutiga läks valgus pildistamise mõttes aina teravamaks ja ühtäkki olid ka väravad avatud. Peale seda ei olnud rahvasumma vahel enam võimalik pildistada ja tiksusime niisama.
Rahvast kogunes meeletult ja oli näha ning kuulda, et tekkinud on korralik kaos. Järjekorrad olid meeletult pikad ja üritusele pääsemiseks tuli pealtvaatajatel tundide viisi oodata. Üritusel sees ei jagunud väidetavalt paljudele isegi vett ja toidujärjekorrad olid samuti tohutult pikad. Olukorda ei teinud paremaks ka Ultrace puhul traditsiooniks kujunenud terve nädalavahetuse kestnud kuumalaine. Osalejana ma õnneks ei tundnud pileti järjekorras ootamist ja samuti sain toidu ning vee üsna mõistliku ajaga kätte. Seega mina, kui osaline, ei tundnud selle ürituse negatiivset poolt nii väga, kuid väga paljud said seda kahjuks tunda. Nüüd aga sõnajärg Ramonile ja loeme, kuidas Ultrace 2025 tema pilgu läbi välja nägi.
15 aastat – alates ühisest teekonnast kooli sööklasse kuni ühiste unistuste täitumiseni Ultraceil
Tere ka minu poolt! Mina olen Ramon ja ka mina käisin Ultraceil. Et aga mõista, kuidas ma sinna sattusin, pean korraks aja tagasi kerima – otse keskkooli aegadesse. Kogu lugu sai tegelikult alguse sellest, kui meie armsa Pärnu Hansagümnaasiumi söökla umbes aastal 2008 remonti läks. See tähendas, et pidime igapäevaselt ette võtma kümneminutilise jalgsirännaku linnavalitsuse hoonesse, kuhu oli õpilaste toitlustamine ajutiselt kolinud. Ja iga jumala päev, kui me klassikaaslastega sinna vantsisime, kruiisis meist mööda üks toonklaasidega madal roheline Volkswagen Golf 2.
Vaatepilt oli unustamatu: auto rahvast triiki täis, aknad all, madalalt mürisev summuti ja bassiliiniga kaasas võnkuv numbrimärgi alus, mida ilmselt oli linnavalitsuse hoonesse juba kaugelt kuulda. Autohuvilisena oli täiesti võimatu seda spektaaklit mitte märgata. Seltskonnal paistis alati lõbus olevat ja loomulikult oli selle Golfi roolis loo peategelane Martin, kes koos oma klassivendadega samasse kohta lõunale sõitis. See on minu kõige esimene mälestus Martinist – ajast, mil me polnud veel sõnagi vahetanud.
Foorumist garaaži ja garaažist sõpruseni
Umbes aasta hiljem, kui olin lõpuks täisealine, taskus värsked load ja istumise all esimene auto – MK2 Jetta, viis VW klubi foorum meid Martiniga taas kokku. Olime pikalt olnud lihtsalt anonüümsed koolikaaslased, jagades ühist teekonda sööklani, kuid ühine huvi vanade Volkswagenite vastu tegi meid tuttavaks.
Olen Martini Golfi ehitamist jälginud peaaegu algusest peale ja andnud vahepeal ka oma tagasihoidliku panuse auto valmimisse. Garaažis koos veedetud aeg sepistas foorumist leitud kontaktist sõpruse, millest võiks vabalt kirjutada täiesti eraldi blogipostituse, aga hetkel kerin kiirelt aja edasi eelmise aasta 18. aprillini, kui Messengeris ilmus taas välja meie loo protagonist Martin.
Foorumist garaaži ja garaažist sõpruseni
Umbes aasta hiljem, kui olin lõpuks täisealine, taskus värsked load ja istumise all esimene auto – MK2 Jetta, viis VW klubi foorum meid Martiniga taas kokku. Olime pikalt olnud lihtsalt anonüümsed koolikaaslased, jagades ühist teekonda sööklani, kuid ühine huvi vanade Volkswagenite vastu tegi meid tuttavaks.
Olen Martini Golfi ehitamist jälginud peaaegu algusest peale ja andnud vahepeal ka oma tagasihoidliku panuse auto valmimisse. Garaažis koos veedetud aeg sepistas foorumist leitud kontaktist sõpruse, millest võiks vabalt kirjutada täiesti eraldi blogipostituse, aga hetkel kerin kiirelt aja edasi eelmise aasta 18. aprillini, kui Messengeris ilmus taas välja meie loo protagonist Martin.
Patt, palverännak ja bensiinipeade meka
Olen juba aastaid unistanud kas Wörthersee, Ultracei või Gatebili külastamisest, nii et eriti pikalt polnud vaja mind moosida, kui Martin tegi pakkumise, millest keeldumine oleks olnud puhas patt. Oli suur au olla kaasatud selle hoolikalt valminud projekti jõudmisele rahvusvahelisele esmaesitlusele Wroclawis, mida võiks kutsuda ka palverännakuks. Ei, mitte religioosses mõttes, vaid palvetades, et eelmise päeva õhtul vahetatud piduritoruga Hilux meid probleemideta kohale viiks. Teades Martini põhjalikkust ja seda töötundide hulka, mis sellesse autosse panustatud on, olin kindel, et “Approved” tempel polnud mingi juhus, vaid auga välja teenitud pilet eliitliigasse.
Üritus ise oli mulle kui esmakülastajale lihtsalt… sõge.
Juba neljapäeval ja reedel, enne ametlikku algust, käis staadioni taguses parklas korralik möll. Rahvas ja autod voolasid edasi-tagasi ning kogu aeg toimus kuskil midagi. Ühes parkla nurgas lükati treileri pealt maha tühikäigul turtsuv ITB-dega retro Seat, teises häälestati Toyota Chaseri 1JZ launch control’i. Õhtul linnas ringi jalutades olid osad näituseautod pargitud otse Wroclawi vanalinna munakiviteedele. Ja see kõik oli alles väike teaser sellest, mis järgnevatel päevadel toimuma hakkas. Olin varem näinud sellest üritusest pilte ja aftermovie’sid, aga need ei anna isegi ligilähedaselt edasi seda, mida kohapeal kogeda saab. Rariteetsed klassikud, maitsekad VIP-stiilis jaapanlased, kriminaalselt sõgedad mootori swap’id, kirevad livery’d, täiesti ainulaadsed veljejooksud… ja üks driftiv kollane Ferrari 360 Modena otse Jaapanist – sest miks mitte? Isegi pärast kahte päeva bensiinipeade mekas ringi kõndimist leidsime staadionilt endiselt uusi nurgataguseid, kuhu oli ära peidetud mõni uus ja seni nägemata pärl.
Ja Ultrace ei lõppenud kaugeltki väravate sulgemisega. Õhtuti kogunes kohalik autokultuuri koorekiht linnapeale ning show rahvale jätkus vanalinna munakiviteedel täiesti uuel tasemel. Pärast üritust kulus natuke aega, et sellest kõigest toibuda ja reaalsusesse tagasi tulla, kuid emotsioonid on võimsad ja kustumatud. Olen siiralt tänulik, et sain selle projekti teekonnal kaasa lüüa ja anda kaudselt oma panuse Martini unistuse täitumisse.
Aitäh sulle, sõber, et täitsid ühtlasi ka ühe minu unistuse!
Lõppsõna
Nõndaks – üldiselt võib öelda, et lõpp hea, kõik hea ja kuna Ultracel oma autoga osalemise näol oli tegemist ka ühega minu eesmärkidest, siis vaatan sellele seiklusele tagasi positiivse pilguga ja arvan, et kõik oli seda väärt.
Loodetavasti leiavad ka Ultrace negatiivsed aspektid sel aastal lahenduse, kui üritus kahe osaliseks muudetakse. Mõlemal juhul ka uus toimumispaik – eks näis, kuidas plaanid välja mängivad. Töögraafiku tõttu mina kahjuks Gdanski ei jõua, aga Saksamaale lähme koos Outraw Automotivega uudistama küll, seekord siis pealtvaatajatena.
Suurimad tänud kõigile asjaosalistele ja järgmiste seiklusteni!
TOIMETUS
FOTOGRAAF
GOLF MK2 OMANIK
TOIMETUS
FOTOGRAAF
GOLF MK2 OMANIK
