Siit sai kõik alguse: MSTRMND’i esimene RWB shoot
2018. aastal, kui olin teist aastat Eestis elanud, sattusin kohaliku Facebooki grupi postituse peale, kus otsiti midagi kummaliselt spetsiifilist – nahast tugitooli Akira Nakai jaoks. Selle palve kõrval oli ka avalik kutse: tulla Carmusesse ja olla tunnistajaks, kuidas Porsche 993 muutub Rauh-Welt Begriffi loominguks.
Sel hetkel olin alles hakanud mõistma oma huvi autode pildistamise vastu. Mul polnud juhilube, ma ei teadnud päris täpselt, mida oodata, ega olnud isegi kindel, kas see kõik üldse päriselt toimub. Aga ma läksin siiski bussi peale.
Üksikud Porsched parklas oli esimene kinnitus. Sees oli õhkkond peaaegu, et kaootiline – mitte nagu organiseeritud üritus, vaid nagu astuks millegi juba spontaanselt toimuva keskele. Ja seal ta oligi. Akira Nakai, vaikselt 993 kallal töötamas.
Ei mingit lava, ei distantsi, ei formaalsusi. Lihtsalt mees, auto ja protsess, mis tundus toores ja vahetu. Mõõdud võeti otse kerelt. Paneele lõigati ilma kõhkluseta. Nähtavaid šabloone ega digitaalseid tööriistu polnud – ainult instinkt, korduvad liigutused ja aastatepikkune kogemus aitasid iga otsust langetada.
Fotograafi jaoks oli see parimas mõttes ülevoolav.
Proovisin jäädvustada kõike – iga liigutust, iga nurka, iga detaili. Tolmused käed, sädemed õhus, pinge lõhkumise ja loomise vahel. Kiirustamisel oli aga oma hind. Püüdes kõike dokumenteerida, sain ühe varajase õppetunni: iga hetke ei pea taga ajama. Mõnda tuleb enne jäädvustamist mõista. Kahe päeva jooksul õhustik muutus. See, mis algas vaikselt ja peaaegu privaatselt, avanes järk-järgult. Inimesi tuli juurde. Vaikus asendus vestlustega. Auto omanik tõi süüa, juua ning töökoda muutus millekski, mis meenutas juba ühist kogemust.
Kuskil kaadrite ja vestluste vahel kohtasin inimesi, kellest said hiljem lähedased sõbrad – minu esimesed päris kontaktid Eestis.
Protsess ise oli midagi sellist, mida ei saa lihtsasti kirjeldada. See oli käegakatsutav, konarlik ja sügavalt inimlik. Tööriistade metalne heli. Õhku jääv lõhn. Musta hermeetiku kandmine kerelaienditele – mitte peidetuna, vaid eksponeerituna, muutudes osaks tulemusest, mitte millekski varjatuks.
Tasapisi hakkas Porsche 993 kaotama oma algset identiteeti. See, mis tekkis, polnud lihtsalt modifitseeritud auto, vaid ümbertõlgendus – midagi, mida kujundas nii karakter kui disain.
Protsessis esines ka väiksemaid, pealtnäha argiseid hetki. Paus nuudlite ja Coca-Cola jaoks. Naer. Ja ühel hetkel ka juhuslik voolukatkestus, mille ma ise põhjustasin, kui otsisin pistikupesa – pöörates hetkeks kogu tähelepanu autolt iseendale.
Teise päeva lõpuks oli projekt valmis.
Õues, töökoja ees, kirjutas Akira Nakai autole oma allkirja, istus sisse ja tegi esimese sõidu. Lihtne ja loogiline samm, aga andis kogu eelnenud protsessile kaalu. Reaktsioon oli vahetu – mitte karjuvalt silmatorkav, vaid sügavalt tunnetatav. Omanik sai oma auto. Kõik teised said olla tunnistajaks millelegi, mida vähesed kunagi nii lähedalt näevad.
Vaadates neid pilte täna, näen enamat, kui lihtsalt ehitusprotsessi. Näen pöördepunkti iseenda teekonnas. Mitte ainult selles, kuidas ma fotograafiale lähenesin, vaid ka selles, kuidas ma mõistsin kohaloleku väärtust – vaatlemist, mitte ainult jäädvustamist. Fotod on jäänud täpselt selliseks, nagu ma need 2018. aastal töötlesin. Ma pole neid kunagi hiljem ümber teinud, ja see ongi oluline – need peegeldavad mitte ainult hetke, vaid ka minu pilku ja arusaamist tol ajal.
See ei olnud lihtsalt auto. See oli protsess, inimesed ja sündmus, kus miski võrdlemisi tavapärane muutus personaalseks.
TOIMETUS
FOTOGRAAF
AUTO OMANIK
RWB
Saturday Drivers @saturday_drivers
Vladislav Neykovich @mstrmnd_photography
Eitan Tamir @rwb_fin.est
Akira Nakai @rwb_rauhweltbegriff
TOIMETUS
FOTOGRAAF
AUTO OMANIK
RWB
Saturday Drivers
Vladislav Neykovich
Eitan Tamir
Akira Nakai
